1905. aasta põgenikud

Kuigi Soome oli autonoomne suurhertsogiriik ja ka Balti kubermangudes kehtis balti erikord, algas 19. sajandi lõpus venestamislaine mõlemal pool Soome lahte. Rahvuslik ärkamine tuli selleks ajaks unustada, kuid ka keisrivõimu maine käis oluliselt alla.

Pealinn Peterburg  paiknes Soomest ja Eestist ühekaugusel, ehk 1905. aasta streigilaine ja vabaduste nõudmine jõudis ühtmoodi kohale nii Helsingisse kui ka Tallinnasse. Noor-Eesti tegelastel oli ka otsene kontakt Soomega läbi kirjanik Aino Krohn-Kallase (1878-1956), kes oli 1900. aastast abielus Oskar Kallasega ja läbis rahvuslike ringkondadega eriti Tartus. Noor-Eesti oligi kõige tihedamalt Soomega seotud kultuurirühmitusi Eestis. Rahvaluuleteadlasest Oskar Kallasest (1868-1946) sai hiljem ka esimene Eesti saadik Soomes (1918-1922).

Kuid kui Soome ka tegelikult sai parlamentaarse riigikorra 1907. aastal kätte, nähti Tallinnas vaid 1905. aasta veresauna Uuel turul, mõisate põletamist, seejärel aga karistussalku ja kõikide vabaduste lõplikku mahasurumist 1905. aasta lõpuks. Ja nende repressioonide eest põgenenute laine suundus ühe suunana Eestist Soome.  Gustav Suits, Villem Grünthal-Ridala ja Johannes Aavik olid niigi juba õppimas Helsingi ülikoolis. Eri aegadel nähti Soomes aga end peitmas Friedebert Tuglast, Eduard Vildet, Nikolai Triiki ja Konrad Mägit, poliitikutest ka Konstantin Pätsi, Otto Strandmanni, Jaan Teemantit, jt.

Vasakult tiivalt oli Ella (hiljem Hella) Murrik juba 1904. aastal asunud Helsingisse õppima ja kuna ta kohtus seal oma tulevase abikaasa Sulo Wuolijokiga, kujunes temast hiljem just  Soome kirjanduse, ühtlasi ka vasakpoolse liikumise suurkuju, nende  tütrepoeg Erkki Tuomioja kannab perekonna pärandit ka tänases Soome poliitikas edasi. Hella Wuolijoki (1886-1954) oli pärast 1945. aastat Soome parlamendisaadik ja Yleisradio peadirektor. Tema õde Salme Murrik-Pekkala-Dutt oli aga Kominterni volinik Suurbritannias.